Mis on teleskoop?
Teleskoop on optiline instrument, mis kasutab läätsi ja/või peegleid valguse koondamiseks, eesmärgiga kauget objekti suurendada ja selle valgust võimendada. Mida suurem on pealääts (objektiiv) või -peegel, seda rohkem valgust teleskoop kogub ning seda teravam ja heledam vaatepilt meile avaneb.
Kohe alguses tasub mainida, et teleskoopidel ei ole reeglina fikseeritud suurendust, vaid pigem kasutuskõlbliku suurenduse ülempiir. Enamike teleskoopide suurendust saab muuta, vahetades okulaare (väiksem lääts teleskoobi otsas, millest vaatleja sisse vaatab). Seega, kui keegi üritab müüa mingi suurelt kõlava arvuga suurendavat teleskoopi, tasub selle suhtes skeptiline olla. Ka väikese teleskoobiga saab kasutada väga suurt suurendust, aga avaneva vaatepildiga pole midagi peale hakata – see jääb uduseks ja tuhmiks. Iga teleskoobi kõige olulisemad parameetrid on läätse või peegli läbimõõt ning fookuskaugus. Taevavaatlemiseks valmis teleskoobikomplekti jaoks vajalikud komponendid on teleskoobitoru, monteering, sihtija ja okulaarid.
Millised on levinumad teleskoobi(toru) tüübid?
Peamiseid tüüpe on kolm: läätsteleskoop, peegelteleskoop ning katadioptriline teleskoop, mis sisaldab nii peegleid kui läätsi. Kõigil kolmel põhitüübil on omakorda mitmeid alamvariante, igaühel erinevad eelised ja puudused.
Esimene tüüp – refraktor ehk läätsteleskoop – on ajalooliselt kõige vanem. Nagu nimigi ütleb, kasutab see valguse kogumiseks läätse või mitme läätse süsteemi. Tänapäevased läätsteleskoobid jagunevad 2-läätselisteks akromaatideks ning 3-või-enama läätsega apokromaatideks. Mõlema eesmärk on korrigeerida pealäätses tekkivat kromaatilist aberratsiooni – eri värvi valgus murdub läätses erineval määral, mis kimbutas esimesi üheläätselisi teleskoope. Seetõttu ei olnud võimalik neid esimesi teleskoope täpselt fookusesse seada. Akromaatiline läätstekeskoop sisaldab kahte veidi erineva murdumisnäitajaga klaasist läätse, mis korrigeerib murdumisvea kahe põhivärvi (näiteks punase ja sinise) suhtes. Apokromaatiline lääts teeb sama kolme või enama värvi suhtes. Üheläätselisi teleskoope tänapäeval väljaspool mänguasjade poode praktiliselt ei leidu.
| Kromaatiline aberratsioon üksikus läätses | |
| Akromaatiline lääts: kaks värvi korraga fookuses | |
| Apokromaatiline lääts: kolm värvi korraga fookuses | |
| Kromaatilise aberratsiooni tekkimine ja korrigeerimine akromaatilises ja apokromaatilises läätsteleskoobis. Joonis: Mait Luidalepp | |
Reflektori ehk peegelteleskoobi leiutas umbes pool sajandit pärast esimesi läätsteleskoope kuulus Isaac Newton, kes oli tollal veendunud, et kromaatilist aberratsiooni ei ole võimalik läätsteleskoopidest kaotada. Tema teleskoop kasutas läätse asemel valguse kogumiseks ja koondamiseks nõgusat peapeeglit ja väiksemat sekundaarpeeglit, mis kujutise teleskoobi külje pealt välja suunas. Peegelteleskoobi eeliseks oli ja on, et suuri peegleid on oluliselt lihtsam ja odavam valmistada kui optiliselt kvaliteetseid sama suuri läätsi. Tänapäeval on praktiliselt kõik professionaalsed teleskoobid erinevat tüüpi peegelteleskoobid.
Newtoni-tüüpi teleskoobid on tänapäeval amatööride seas väga populaarsed, aga leidub ka teisi. Näiteks Cassegraini-tüüpi teleskoobis asub peapeegli keskel auk, millest juhitakse valgus teleskoobi taha. Nii saab lühikese toru, aga pika fookuskauguse ehk suure suurendusega teleskoobi. Ritchey–Chrétien’-tüüpi teleskoop on eelmise edasiarendus, mis kasutab keerulisema kujuga hüperboolseid peegleid, et saada moonutustevaba lõppkujutis.
Kuigi peegelteleskoopides puudub kromaatiline aberratsioon, esineb neil teisi moonutusi, millest näiteks Newtoni-tüüpi teleskoobi puhul on märgatavaim kooma. Visuaalselt tähendab see seda, et kui vaatvälja keskel on tähed fookuses, siis äärte poole muutuvad nad üha rohkem väljavenitatuks (näevad välja nagu komeedid). Koomat saab õnneks okulaari ette lisatava vastava korrektoriga eemaldada.
Kolmas põhitüüp on katadioptrilised teleskoobid, mis kasutavad nii peegleid kui ka läätsi, et korrigeerida peegelteleskoopides tekkivaid moonutusi ning suurendada kasutatavat vaatevälja. Üks tuntumaid ja ajalooliselt esimene variant on Schmidti teleskoop, mille leiutas Eestis Naissaarel sündinud baltisakslane Bernhard Schmidt 1930. aastal. See kasutab peegelteleskoobi ees spetsiaalset korrektsiooniläätse, mis kompenseerib selle peeglite kujust tingitud moonutusi. Midagi sarnast teeb 1941. aastal venelase Dmitri Maksutovi leiutatud ja tema nime kandev korrektsioonilääts. Neid korrektsiooniläätsi ja eelnimetatud peegelteleskoope kombineerides saame mitmeid variatsioone, millest levinumad on Schmidt–Cassegrain, Schmidt–Newton, Maksutov–Cassegrain ja Maksutov–Newton.
Mille järgi teleskoope hinnata?
Kõigil teleskoopidel on kolm olulisimat arvulist näitajat:
- paepeegli või -läätse läbimõõt ehk apertuur,
- fookuskaugus – kaugus peapeeglist või -läätsest puktini, kuhu tekib vaadeldava taevakeha kujutis,
- suhteline ava, mis on eelneva kahe suhe: fookuskaugus jagatud apertuuriga.
Esimene neist näitab, kui suur on teleskoobi võime valgust koguda. Siin kehtib üldjuhul lihtne loogika – mida suurem, seda parem. Näiteks inimsilma pupilli maksimaalne läbimõõt pimedas on umbes 7 mm, mis teeb selle pindalaks 38 mm². 100 mm (10 cm) läbimõõduga teleskoobiläätse pindala on aga 7854 mm². Lihtne arvutus ütleb, et selline teleskoop püüab inimsilmaga võrreldes üle 200 korra enam valgust, võimaldades näha tunduvalt nõrgemaid objekte. Suurem läbimõõt tähendab ka seda, et vaatepilti okulaari abil suurendades on võimalik näha peenemaid detaile. Järelikult paneb apertuur paika teleskoobi maksimaalse suurenduse. Seda saab lihtsustatult hinnata, korrutades peegli läbimõõdu millimeetrites kahega. Näiteks 200 mm läbimõõduga peegelteleskoobi suurim mõistlik suurendus on seega umbes 400×.
Matemaatikat au sees hoidvatel inimestel tasub tähele panna, et teleskoobi peapeegli või -läätse läbimõõtu suurendades kasvab selle pindala mitte lineaarselt, vaid vastavalt ringi pindala valemile. See tähendab, et 8-tolline (~20 cm) peegel on 4-tollisest (~10 cm) mitte kaks, vaid neli korda suurema ning 16 tolline (~40 cm) peegel lausa 16 korda suurema pindalaga.
| 6 tolli (~15 cm) | 10 tolli (~25 cm) | 16 tolli (~40 cm) |
| Illustratsioon, kuidas teleskoobi apertuur mõjutab valgusjõudlust. Kerasparve kujutis muutub apertuuri kasvades üha heledamaks ja teravamaks, kuigi suurendus ei muutu. Joonis: Taavi Niittee | ||
Fookuskaugus on kaugus teleskoobi läätsest või peeglist punktini, kuhu selle kogutud valgus koondub. Mida suurem on teleskoobi fookuskaugus, seda väiksem on nähtav vaateväli, aga seda lähemal tundub vaadeldav taevakeha asuvat. Läätsteleskoopide ja Newtoni-tüüpi peegelteleskoopide puhul on see sisuliselt võrdne teleskoobitoru enda pikkusega. Cassegraini-tüüpi teleskoopides ja selle edasiarendustes on valguse teekond “volditud”, andes toru pikkusest umbes kaks korda suurema fookuskauguse.
Suhteline ava ehk f-arv on fookuskauguse jagatis peapeegli või objektiivi läbimõõduga. Näiteks 200 mm peegli läbimõõduga ja 1000 mm fookuskaugusega teleskoobi puhul on see suhe 5 ehk levinud kirjapildina f/5. Väiksema f-arvuga teleskoop on sama apertuuri korral lühem ning selle suurendus on väiksem, kuid see-eest on vaateväli laiem ning pilt heledam. Mida väiksem on f-arv, seda valgusjõulisem on teleskoop.
Mis on okulaar?
Okulaar on lääts või läätsede süsteem, mis suurendab teleskoobi pealäätse või -peegli poolt kogutud ja koondatud kujutist nagu luup. Teiste sõnadega on okulaar see teleskoobi osa, millest sisse vaadatakse (tulnud ladinakeelsest sõnast oculus ehk silm).
Kui näiteks binoklitel on okulaarid enamasti külge kinnitatud ning neid ei saa eemaldada, siis teleskoopidel saab okulaare tavaliselt vahetada ning sellega muuta teleskoobi suurendust. Saadava suurenduse arvutamine on lihtne: selleks tuleb jagada teleskoobi fookuskaugus okulaari fookuskaugusega. Näiteks annab 1000 mm fookuskaugusega teleskoop koos 25 mm fookuskaugusega okulaariga suurenduseks 40×, 10 mm okulaariga aga 100×. Turul olevate okulaaride fookuskaugused ulatuvad tavaliselt 3 millimeetrist 50 millimeetrini (suurendused 1000 mm fookuskaugusega teleskoobi puhul vastavalt 333× ja 20×). Läbimõõdult on enamlevinud 1,25-tollise või 2-tollise sisendavaga okulaarid.
Okulaaridesse veidi rohkem süvenedes on neil tähtsaks näitajaks ka näiva vaatvälja nurk (inglise keeles AFoV – Apparent Field of View). Odavamatel okulaaridel on see tavaliselt 52°, kallimatel üle 60° kuni isegi 120°. Mida suurem on okulaari näiv vaateväli, seda suuremat osa taevast läbi okulaari vaadates näeb. Jagades näiva vaatevälja nurga teleskoobi suurendusega, saab välja arvutada okulaariga vaadeldava taevaala tegeliku suuruse (TFoV – True Field of View). Näiteks 25 mm fookuskaugusega ja 52° näiva vaateväljaga okulaari ning 1000 mm fookuskaugusega teleskoobi puhul on see 52° × (25 mm/1000 mm) = 1,3°. 120° näiva vaateväljaga 25 mm okulaari puhul on tegeliku vaatevälja läbimõõt sama teleskoobiga aga 3°. Võrdluseks on täiskuu läbimõõt 0,5° ja Taevasõelal ehk Plejaadidel umbes 2°. Peale selle erinevad okulaarid läätsede arvu, peegeldusi vähendavate kattematerjalide, veekindluse ja vaatekauguse – kui lähedal peab silm okulaarile olema, et kogu vaatevälja näha – osas. Üldiselt väljendub see kõik hinnas, ehk mida kallim, seda parem ja kvaliteetsem. Üks lihtne, kuid rahakotile kehvavõitu soovitus on, et 2-tollised okulaarid on peaaegu alati paremad kui väiksemad 1,25-tollised.
Okulaaridega väliselt sarnased, aga pisut teisel põhimõttel töötavad teleskoobi lisavarustuse elemendid on Barlow’ läätsed ehk fookuskauguse suurendajad ning fookuskauguse vähendajad. Esimesed neist lubavad okulaari ette asetatult teleskoobist välja meelitada suuremat suurendust ja teised väiksemat. Barlow’ läätsede kordaja on tavaliselt vahemikus 2–5, vähendajate (reducer) puhul 0,8–0,5. Nagu ka okulaare, on neidki müügil igas hinnaklassis ning eriti kasulikud on need astrofotograafias. Nagu ka okulaaride puhul, kipub siingi kehtima üldine reegel: mida kvaliteetsem, seda kallim.
Mis on otsija/sihtija?
Otsijaks või sihtijaks nimetatakse abivahendit, millega saab teleskoobi kiirelt suunata soovitud objektile või selle lähedusse. Mure on selles, et teleskoobi okulaarist näeme tavaliselt väga väikest osa taevast. Esialgu on vaja laiema vaateväljaga seadet, mille abil teleskoop huvipakkuvale objektile suunata.
Lihtsamad sihtijad on teleskoobitoruga paralleelsed mehaanilised sihikud või patareidel töötavad punatäppotsijad. Levinumad on väikese fookuskauguse ja seega väikse suurendusega läätspikksilmad, millega saab korraga näha suhteliselt suurt taevaala. Paljudel neist on ka sisseehitatud niitrist, mis on mõnedel juhtudel ka eraldi valgustatud.
Mis on monteering?
Lühidalt on tegu telgedest koosneva konstruktsiooniga, mille otsas teleskoobitoru seisab ja liigub. Olenevalt toru mõõtmetest, kaalust ja stabiilsuse vajadusest võib monteering olla kogu teleskoobikomplekti üks kallimaid ja tähtsamaid osasid. Üldjuhul tuleb monteering koos jalgadega (statiiviga), aga neid on saadaval ka eraldi.
Monteeringute kaks põhitüüpi on ekvatoriaalsed ja asimutaalsed. Need võivad omakorda olla käsitsi või mootorite abil liigutavad, aga ka täielikult arvutiga juhitavad (nn Go-To monteeringud).
Ekvatoriaalne monteering koosneb kahest teineteisega ristuvast teljest, millest esimene (otsetõusutelg, RA – right ascension) seatakse paralleelseks Maa pöörlemisteljega. Põhjapoolkeral on selle saavutamiseks kõige lihtsam viis suunata see Põhjanaela-nimelisele tähele, mis paistab taeva põhjapooluse vahetus läheduses ning mille ümber tähistaevas näiliselt pöörleb (tegelikult pöörleb hoopis Maa koos teleskoobiga). Teise teljega (käändetelg, DEC – declination) seatakse paika vaadeldava objekti nurkkaugus taevaekvaatorist (kujuteldav joon ekvaatori kohal taevasfääril). Sellise monteeringuga saab vaadeldavat objekti jälgida pika ajal jooksul, pöörates teleskoopi vaid esimese telje ümber samas tempos Maa pöörlemisega. Mootoritega varustatud monteeringu puhul toimub see automaatselt ning see on asendamatu näiteks astrofotograafias.
Asimutaalse monteeringu tööpõhimõte on lihtsam ja intuitiivsem – teleskoopi saab liigutada üles-alla ja paremale-vasakule. Sellised monteeringud on tavalised odavamad ja mõeldud eelkõige visuaalseks vaatluseks. Näiteks amatööride seas populaarsed Dobsoni-tüüpi teleskoobid toetuvad just sel põhimõttel töötavale alusele. Ka neid monteeringuid on saadaval koos juhtmootoritega. Tehnilistel kaalutlustel kasutavad kõik tänapäeva suurimad maapealsed teleskoobid asimutaalseid monteeringuid, aga Eesti suurim 1,5-meetrine teleskoop Tõraveres kasutab ekvatoriaalset monteeringut. Muide, maailma kõige esimest töötavat ekvatoriaalset monteeringut on võimalik näha Tartu Tähetorni muuseumis – kandmas Fraunhoferi suurt refraktorit.
Milline teleskoop on parim?
Nagu lugemisega siiamaani jõudnud võivad arvata, pole sellele küsimusele lihtsat vastust. Kõiki eelnimetatud komponente saab omavahel kombineerida ning piisab põgusast pilgust mõnele teleskoopide müügiga tegelevale veebilehele, et veenduda, kui lai erinevate teleskoopide valik tänapäeval on. Esiteks tasub aga meeles hoida üht kuldreeglit – kõige parem teleskoop on see, mis leiab kõige rohkem kasutust. Suurt ja kallist teleskoopi ei ole mõtet kuuri alla tolmu koguma osta. Pigem valida väiksem ja odavam, mille ülesseadmine on lihtsam ning millega tõepoolest viitsitakse taevast vaadata.
Teiseks tuleb igaks juhuks mainida, et paljud teleskoobist esimest korda sisse vaatavad inimesed kipuvad avanevas vaatepildis pettuma. Osalt on selles süüdi ebarealistlikult kõrged ootused, mille eest võime süüdistada-tänada näiteks Hubble’i kosmoseteleskoopi. Samuti on vaatlemisel olulised eelteadmised meid ümbritseva Universumi kohta. Planeedid, udukogud, täheparved ja galaktikad ei ole lilled, mille ilu võime nautida, teadmata mitte midagi botaanikast. Udukogud ja galaktikad paistavad teleskoopides enamasti häguste nõrkade laikudena. Alles mõistes, et tegemist on sadu miljardeid päikeseid, triljoneid planeete ja võib-olla miljoneid maaväliseid tsivilisatsioone sisaldavate tähesüsteemidega hiiglaslikus Universumis, omandab vaatepilt oma tõelise tähenduse ja ilu. Just tähendus ja mõistmine on see, mis toob ükskõikse mühatuse asemel huulile ahhetuse.
Kolmandaks vajab teleskoobiga vaatlemine kannatust ja visadust. Vahel juhtub, et teleskoobi ülesseadmisele, joondamisele ja soovitud objekti leidmisele kulub tüütult palju aega. Kui midagi peaks viltu minema, peab alustama algusest. Samal ajal tiksub hommik lähemale ja pilved lähenevad. Ilmadega on meie maal teadupärast suhteliselt kehvasti ja tõeliselt selgeid öid esineb meil harva. Talvel tähendab selge taevas tavaliselt kargeid miinuskraade, mis teevad teleskoobi plastdetailid hapraks, ajavad läätsed ja peeglid härma ning sõrmed värisema.
Kõigi nende tegurite tõttu on soovitatav enne teleskoobi ostu nendega lähemalt tutvuda. Näiteks külastades mõnd avalikku vaatlusõhtut (Tõrva Astronoomiaklubis, Tartu Observatooriumis Tõraveres, Tartu või Tallinna tähetornides, astronoomiahuviliste kokkusaamistel jm), vaadake läbi teleskoobi ja küsige nõu. Teile vastatakse hea meelega.
Lääts või peegel?
Valguse kogumise võime poolest on 5-tollise (~13 cm) läbimõõduga peegelteleskoop ja 4-tolline (~10 cm) läätsteleskoop umbes samaväärsed, sest peegelteleskoobi puhul varjutab sekundaarpeegel (see peegel, mis suunab kujutise okulaari suunas) osa valgusest ära. See tähendab, et 5-tollise läbimõõdu juures on eelis läätsteleskoobil, kuna see kasutab kogu selle otsast sisse langevat valgust. Suurema läbimõõdu puhul hakkavad aga kiiresti mõistlikumaks muutuma peegelteleskoobid, sest suuremaid läätsi on kallis valmistada ning nende kaal kasvab kiiresti. Peaaegu kõik 6 tollist (~15 cm) suuremad teleskoobid on peegelteleskoobid ja 8 tollist (~20 cm) suuremaid läätsteleskoope leiab turult väga vähe ning nende hind kasvab tavainimese jaoks astronoomiliseks.
Läätsteleskoopide puhul saab valida kahe tüübi vahel: akromaatilised ja apokromaatilised. Nagu eelnevalt kirjeldatud, kasutavad mõlemad kromaatilise aberratsiooni (värvide laialihajumine) korrigeerimiseks lisaläätsi. Esimesed teevad seda kahe värvi ja teised kolme värvi suhtes. Kuna kolme värvi korrigeerimine vajab rohkem ja kvaliteetsemaid läätsi, on need oluliselt kallimad. Näiteks 6-tolliste (~15 cm) akromaatiliste teleskoobitorude hind jääb 600 ja 1000 euro vahele. Sama suurte apokromaatide hinnad algavad 2000 eurost ja küündivad 20 000 euroni.
Kas see tähendab, et odavamate akromaatiliste teleskoopidega pole midagi peale hakata? Sugugi mitte. Mida suurem on nende suhtelist ava väljendav f-arv (fookuskaugus jagatud läbimõõduga), seda vähemmärgatav on värvide moonutus ning lõpuks sõltub kõik inimesest. Kuu, planeetide ja täheparvede vaatlemisel võib tekkiv aberratsioon olla vaevumärgatav ja osasid inimesi see lihtsalt ei häiri. Kuid astrofotograafia puhul, kus eelistatud on võimalikult selge ja loomulik kujutis, võib see tulemust oluliselt mõjutada. Sellisel juhul võiks kaaluda apokromaadi (kasvõi pisikese) või siis nendest odavamate peegelteleskoopide soetamist.
| Tähed nähtuna akromaatilises (vasakul) ja apokromaatilises teleskoobis. Akromaatilise läätsega tekib kontrastsete objektide ümber iseloomulik sinakas või roosakas halo, mida on võimalik teatud filtritega küll vähendada, kuid täielikult seda kõrvaldada ei saa. | |
Väga kiirelt ja lihtsustatult – kui tahta kompaktset, kerget ja vähest hooldust vajavat teleskoopi, siis tasub valida läätsteleskoop. Kui tahta võimsamat, valgusjõulisemat ja teravamat pilti võimaldavat optikat, siis tasub pigem eelistada suuremat peegelteleskoopi.
Miks osta läätsteleskoop?
Esiteks, nagu sai enne mainitud, on need kuni 5-tolliste teleskoopide võrdlusklassis peegelteleskoopidest valgusjõulisemad. Ehk siis väiksema toru mõõtmete juures on nad võimekamad.
Teiseks on läätsteleskoopide optika tehases kalibreeritud ja fikseeritud. Neid võib kasutada aastaid praktiliselt ilma igasuguse hoolduseta. Osasid peegelteleskoope (nt Newtoni-tüüpi) tuleb aga enne peaaegu iga vaatlust kollimeerida. Selle võõrsõna taga peitub teleskoobi peeglite omavahel joondamine, mis on eriti oluline olukorras, kui teleskoopi näiteks regulaarselt autoga sõidutatakse või lihtsalt lohakalt koheldakse. Tänapäevased laserkollimaatorid ja isegi kaameratega varustatud vidinad on teinud selle protsessi suhteliselt lihtsaks, kuid tegemist on siiski nii rahalise kui ajalise lisakuluga.
Kolmandaks on läätsteleskoobid suletud, ehk nende sisemus on väliste mõjude eest kaitstud. Lihtsamad peegelteleskoobid (Newtoni ja Cassegraini tüüpi) on avatud, ehk sisse pääseb nii tolm kui ka kastet ja härmatist tekitav niiskus. Kahe viimase vastu aitavad küll näiteks elektrilised soojenduspaelad, kuid peegelteleskoopide puhul peab neid halvimal juhul kasutama mitmes kohas (peapeegel, sekundaarpeegel, fokuseerija, okulaar). Läätsteleskoobi juures piisab objektiivist ja okulaarist ning ka nende optika puhastamine on lihtsam.
Neljandaks on ka peegelteleskoopidel moonutusi, näiteks kõigil paraboolpeegliga teleskoopidel esineb kooma (vaatevälja äärtes valgub pilt laiali) ning sekundaarpeeglit paigal hoidvad toed või peegli sakiline serv tekitab tähtede kujutistele difraktsiooniristid. Apokromaadid on kummastki vabad ning annavad väga selge ja puhta lõppkujutise. Väiksemaid nüansse leiab nende võrdlemisel veelgi.
Kokkuvõtteks – head läätsteleskoobid on kompaktsed ja mugavad, aga kallid; peegelteleskoobid on valgusjõulised ja odavamad, aga kohmakamad ja vajavad rohkem hooldust ja tegelemist. Head peegelteleskoobid on samuti kallid.
Kui suur apertuur ja fookuskaugus?
Universaalset teleskoopi ei ole olemas. Kõik oleneb sellest, mida soovitakse sellega näha ja teha. Nagu eelnevalt kirjeldatud, määrab nähtava suurenduse okulaar, kuid suurema peapeegli või -läätse puhul on suurendatud pilt heledam ja selgem ning pikem fookuskaugus lubab (piisava apertuuri puhul) avanevat vaatepilti lihtsamini suurendada.
Kui tahta vaadelda heledat Kuud, planeete ja kaksiktähti, siis piisab suhteliselt väikse läbimõõdu, kuid pikema fookuskaugusega läätsteleskoopidest. Eriti hea on neid aga vaadata Schmidti–Cassegraini või Ritchey–Chrétien’ tüüpi peegelteleskoopidega, millel on üldiselt suur fookuskaugus ja suurt suurendust lubav apertuur. See viimane lubab nendega näha või pildistada ka nõrgemaid ja väiksema läbimõõduga objekte nagu galaktikad, kerasparved, kaugemad udukogud ja planetaarudud. Tuleb aga meeles pidada, et taolised peegelteleskoobid on küllaltki kallid ning mida suurem on fookuskaugus, seda suurem väljakutse ja rohkema lisatehnika vajadus sellega kaasneb.
| Newton | Cassegrain |
| Ritchey–Chrétien | Schmidt–Cassegrain |
| Valik erineva optilise skeemiga peegelteleskoope. Viimane neist liigitub korrektsiooniläätse tõttu katadioptriliste teleskoopide hulka. | |
Kui on soov püüda nõrgema heledusega objekte, aga eelarve kallist optikat ei luba, tasub vaadata pigem Newtoni-tüüpi peegelteleskoopide poole. Neid leiab väga suures valikus ja hinnaklassides, aga alla 5-tollise peapeegliga pole neid eriti mõtet soetada. Samuti tasub meeles pidada, et mida väiksem on nende fookuskauguse ja peegli läbimõõdu suhe ehk f-arv, seda valgusjõulisem teleskoop on, aga seda rohkem mõjutab neid ka eelkirjeldatud kooma. Selle eemaldamiseks tuleb arvestada suhteliselt kalli lisakulutusega koomakorrektori näol, millest kvaliteetsemad maksavad paarisaja euro ringis. f/6 ja sellest suuremate puhul (näiteks 8-tolline peegel ja 1200 mm fookuskaugus) on kooma silmaga vaadeldes vaevumärgatav. Newtoni-tüüpi teleskoopide läbimõõdud küündivad reeglina 4 tollist 14 tollini (10 cm–35 cm ) ja fookuskaugused on 800 mm kuni 1600 mm. Tuleks aga arvestada, et 12-tolliste (~30 cm) ja neist suuremate torude transportimine ja ülesseadmine on üsna vaevaline ja need sobivad pigem alalisse observatooriumi.
Apokromaatilise läätsteleskoobi peale võiksid mõelda need, kel eelarvet pisut rohkem ja kes kavatsevad oma teleskoobi näiteks reisidele kaasa võtta. Ka astrofotograafiaga alustamiseks sobivad apokromaadid tänu oma mõõtmetele ja kasutamislihtsusele suurepäraselt. Seda viimast võib tegelikult öelda ka kvaliteetsemate peegelteleskoopide kohta.
Kiire vahekokkuvõte – Kuu ja planeetide vaatlemiseks piisab odavamast akromaatilisest läätsteleskoobist. Madala heledusega galaktikate ja udukogude vaatlemiseks tasub vaadata väiksema f-arvuga peegelteleskoopide suunas. Kaugete ja väikese nurksuurusega objektide (planeedid, väiksemad planetaarudud) jaoks võiks teleskoop olla korraga suure apertuuri ja pika fookuskaugusega – näiteks Schmidti–Cassegraini ja Ritchey–Chrétien’ tüüpi teleskoobid. Astrofotograafiaga tegelemiseks tuleks langetada valik kallimate apokromaatiliste läätsteleskoopide või veidi kallima hinnaklassiga peegelteleskoopide vahel.
Milline monteering?
Heledate objektide silmaga vaatlemiseks piisab eelmainitud lihtsamatest asimutaalsetest (alt-az) monteeringutest, mis lubavad teleskoobitoru liigutada üles-alla ja paremale-vasakule. Nende hulka kuuluvad ka viimastel aastakümnetel põhjusega väga populaarseks saanud Dobsoni-tüüpi teleskoobid.
Dobsonid on tavaliselt suhteliselt suured (8 ja enam tolli, 20+ cm) Newtoni-tüüpi peegelteleskoobid, mis toetuvad väga lihtsale alusele, mida saab vabalt pöörata ja üles-alla kallutada. Nende kasutamiseks ei ole vaja monteeringut joondada ja teleskoobi vaadeldavale objektile suunamine käib väga intuitiivselt – sihi ja vaata. Paraku, kuna meie planeet pöörleb, ei püsi vaadeldavad objektid kuigi kaua liikumatu teleskoobi vaateväljas ning seda on vaja iga natukese aja tagant objektiga kaasa liigutada. Kui vaadelda suurema seltskonnaga, võib see osutuda üsna tüütuks. Samas on Dobsonid võimekad, lihtsasti kasutavad ja ka suhteliselt odavad. Leidub ka selliseid Dobsoneid, millel on mootorid teleskoobi taevakehadega kaasa liigutamiseks ja sisseehitatud tähekataloogid huvipakkuvate objektide üles leidmiseks, aga nende ülesseadmine võtab rohkem aega ja nende hind on vastavalt kallim.
Dobsoni valikul tuleb kindlasti mõelda sellele, kus ostja elab. Kui selleks on eramaja koos abihoonetega, siis on asi lihtne – teleskoobi ülesseadmine võtab mõne minuti. Kui ostja elab korteris, siis näiteks juba 10-tollise (~25 cm) dobsoni kandmine trepist alla-üles võib osutuda nii suureks pingutuseks, et seda lihtsalt ei vaevutagi ette võtma. Tulemuseks suur ja ruuminõudlik vaatlusriist, mis mattub tasapisi tolmu alla.
Üks ülesanne, milleks kõrgus-asimuut monteeringud reeglina ei sobi, on astrofotograafia. Kiire klõpsu Kuust või videoklipi heledamatest planeetidest saab nendega teha, aga pika säriajaga astrofotograafiast, kus objekti peab pildistama liikumatuna mitu minutit, ei saa nende puhul rääkida. Ka siis, kui selline monteering on varustatud mootoritega, liigub see küll objektiga kaasa, aga kui taevapoolused ei asu vaatlusplatsil otse seniidis (täpselt põhja- või lõunanabal asudes), hakkab vaadeldav objekt vaateväljas tasapisi pöörlema. Selle vastu leidub küll vastavaid abivahendeid, kuid see on nagu jalgratta ostmine selleks, et hakata seda mootorrattaks ümber ehitama.
Samm edasi on ekvatoriaalsed monteeringud, mille ülesandeks on teha teleskoobi vaadeldava objektiga kaasa liikumine võimalikult lihtsaks ja täpseks. See tuleb aga monteeringu ülesseadmisele ja joondamisele kuluva aja hinnaga. Ka nendega harjumine vajab veidi aega, sest kiirelt objektile liikumine on vähem intuitiivne ja need kipuvad olema asimutaalsetest monteeringutest raskemad ja kallimad. Kuigi neid on saadaval ka käsitsi juhitavatena, on paljud ekvatoriaalsed monteeringud varustatud mootorite või ka Go-To funktsionaalsusega, mis on väga kasulik juhul, kui on plaanis astrofotograafias kätt proovida. Ka tähistaevast nõrkade objektide üles leidmine on vähekogenud vaatlejal oluliselt lihtsam, kuna pärast algset joondamist ja kalibratsiooni töötab selline monteering põhimõtteliselt automaatselt. Küll aga tuleb arvestada, et mootorid vajavad voolu – vaatlusplatsini tuleb vedada pikendusjuhe või kasutada akusid-patareisid.
Monteeringute ja teleskoobitorude eraldi ostmisel tuleks jälgida monteeringu kandevõimet ja teleskoobitoru kaalu. Visuaalse vaatlemisega saavad enamik monteeringuid hakkama ka siis, kui teleskoobitoru kaal on monteeringu kandevõime maksimumi lähedal või seda isegi veidi ületab, kuid astrofotograafia puhul soovitatakse kandevõime konservatiivselt kuni kahega jagada või vähemalt veerand varuks jätta.
Kokkuvõtteks – kui soov on vahel kiirelt mõnda heledamat objekti vaadelda, siis tasub eelistada asimutaalset monteeringut või Dobsoni-tüüpi teleskoobikomplekti. Kui vaatlemissoov on kindel, vaba aega on piisavalt ja millalgi võib tekkida soov sukelduda astrofotograafia aega ja kannatust nõudvasse maailma, tasub soetada mootoritega ekvatoriaalne monteering.
Hiljuti on turule ilmunud ka uut tüüpi teleskoopide klass – täisautomaatsed robotteleskoobid. Need kujutavad endast reeglina tagasihoidlikuma optikaga komplekte, mis joondavad ennast tähistaeva abil automaatselt ning jälgivad objekte sisseehitatud kaamerasensori abil.
Nendest samm edasi on nutiteleskoobid, mis on sisuliselt valmis astrofotograafia komplektid, millel puuduvad okulaarid sootuks. Kogu vaatlusprotsess käib nutitelefoni või mõne muu seadme vahendusel. Rakendades astrofotograafiast tuntud stäkkimise või eestipäraselt virnastamise tehnikat, koguvad need vaadeldava objekti valgust ning kuvavad töödeldud tulemust ekraanil. Kuigi oma silmaga taeva vaatamine jääb sellisel juhul ära, reklaamivad taoliste teleskoopide tootjad neid kui kõige lihtsamat ja mugavamat lahendust tähistaeva vaatlemiseks ja pildistamiseks. Praegu on nende optiline võimekus siiski küllaltki tagasihoidlik ning selliste komplektide hind ulatub mitme tuhande euroni. Praegusel ajal võib veel kindlalt lubada, et sama raha eest kokku pandud n-ö traditsiooniline teleskoobikomplekt on piisava aja ja pealehakkamise olemasolul nii vaatlemises kui astrofotograafias oluliselt võimekam.
Teleskoopide lisad
Okulaarid ja korrektorid
Okulaare võiks ühes teleskoobikomplektis olla vähemalt kolm – suuremat, keskmist ja väiksemat suurendust võimaldav (näiteks 9 mm, 26 mm ja 32 mm fookuskaugustega). Kogemuse põhjal võib öelda, et kõige rohkem kasutust leiab neist keskmine, mille vaatevälja mahub enamik vaadeldavaid objekte kenasti ära. Nende soetamisel võiks eelistada suuremaid 2-tollise läbimõõduga okulaare, aga ka odavamad 1,25-tollised okulaarid on näiteks planeetide vaatlemiseks head. Tasub vaid meeles pidada, et 2-tolliseid okulaare kasutava teleskoobi juures saab vastava vaherõnga abil ka 1,25-tolliseid kasutada, aga vastupidine ei pruugi võimalikuks osutuda.
| Valik okulaare. Suuremad on 2-tollise ühendusega okulaarid, väiksemad 1,25-tollised. | Valik fookuskauguse vähendajaid (reducer), suurendajaid (Barlow) ja korrektoreid. |
| Fotod: Taavi Niittee | |
Lisaks okulaaridele võiks komplektis leiduda ka 2× Barlow lääts, mida saab kasutada eriti suurt suurendust vajavate objektide vaatlemiseks. Vastupidisel põhimõttel töötavad fookuskauguse vähendajad (inglise keeles reducer), millega saab teleskoobi suurendust vähendada. Vähendajaid müüakse tihti vastavalt teleskoobi tüübile ja mudelile. Väikese f-arvuga Newtoni-tüüpi teleskoopidest (ca f/4) moonutustevaba vaatepildi saamiseks läheb tarvis koomakorrektorit, mis kinnitub okulaari või kaamera ette.
Madalal taevas asuvate planeetide vaatlemisel ja pildistamisel on kasulik abivahend atmosfääri dispersiooni korrektor (ADC), mis kasutab kahte eraldi seadistatavat prismat atmosfääri tekitatud kromaatilise aberratsiooni leevendamiseks.
Sihtijad
Kuigi sihtijad tulevad sageli teleskoobikomplekti või vähemalt toruga kaasa, võib neid ka eraldi soetada. Silmaga nähtavate objektide leidmiseks on väga mugavad näiteks punatäpiga sihikud, kuid juba väikest suurendust vajavate objektide leidmiseks peaks teleskoobi küljes olema optiline sihtija. Levinumad on umbes 50 mm läbimõõduga pisikesed läätspikksilmad.
Peeglid ja prismad
Kuna enamik teleskoopide ja okulaaride kombinatsioonidest kipuvad pöörama pildi “tagurpidi” (jutumärgid, sest kosmoses ei ole sellist asja nagu üleval ja all), võivad mõned vaatlejad soovida soetada okulaari alla vastava diagonaalpeegli, mis pildi pärispidiseks keerab. Paraku vahetab üksik diagonaal ära objekti vasaku ja parema poole ja tulemuseks on peegelpildis vaade. Sellisel juhul tuleb kasutada pisut keerulisemat prismat, mis pildi täiesti õigeks keerab. Kui läätsteleskoopidega on taolised vidinad mõnikord ka kaasas, siis peegeltelteleskoopide juures ei pruugi need alati töötada, kuna teleskoobi fookus paigutub peeglile liiga lähedale. Peeglid ja prismad on kasulikud näiteks juhul, kui soovitakse teleskoobiga vaadelda maiseid sihtmärke või vaadeldav objekt asub väga kõrgel taevas.
Filtrid
Optilised filtrid on värvilisest klaasist seadmed, mis lasevad läbi vaid teatud lainepikkusega valgust või blokeerivad mingi osa koguvalgusest. Filtrite tüüpe on väga palju ning enamik neist leiavad kasutust astrofotograafias. Visuaalseks vaatlemiseks on levinumad Päikese ja Kuu vaatlemiseks mõeldud ning valgusreostuse-vastased filtrid.
NB: tavalise teleskoobiga ilma filtrita Päikese vaatamine toob endaga kaasa silmapõhja jäädava kahjustuse või silmanägemise kaotuse. Kuigi turult leiab spetsiaalseid päikeseteleskoope, on nende hind üpris kõrge ning neil on üks suur miinus – nendega saabki ainult Päikest vaadata.
Kui tahta tavalise teleskoobiga meie kodutähte lähemalt uurida, tuleks endale soetada kas teleskoobi ette käiv päikesefilter või Herscheli prisma koos kitsasriba-filtriga. Esimene neist blokeerib lõviosa Päikese valgusest kõigis nähtavates lainepikkustes, seda saab kasutada kõigi teleskoopidega ning selle hind on suhteliselt taskukohane.
| Valge valguse filter võimaldab Päikest vaadelda tavalise teleskoobiga. Fotod: Taavi Niittee | |
Herscheli prisma teeb midagi sarnast, kuid seda saab kasutada vaid läätsteleskoopidega (suuremate peegelteleskoopide taha ühendatuna võib see kuumuse mõjul puruneda) ning see vajab okulaari ette veel lisafiltrit. Päikesevaatluseks mingis väga spetsiifilises lainepikkuse vahemikus mõeldud kitsasribafiltrid (vesiniku alfa, naatriumi D, kaltsiumi H ja K spektrijooned) maksavad tuhandeid eurosid, kuid nendega näeb Päikest sõna otseses mõttes teises valguses. Päikesefiltrite valimisel tuleks kindlasti teleskoopide pakkujatega eelnevalt konsulteerida, kuna nende valesti kasutamine võib lõppeda tõsiste ja pöördumatute vigastustega nii teleskoobile kui silmanägemisele.
| Spetsiaalne päikeseteleskoop näitab Päikest vesinik-alfa lainepikkuses, mis võimaldab vaadelda ja jäädvustada päikesepurskeid ja hulganisti pinnadetaile. Päikese foto: Martin Vällik | |
Kuuvaatlusfiltrid töötavad tavaliste päikesefiltritega sarnasel põhimõttel, blokeerides mingi osa nähtavast valgusest. Nimelt võib suures faasis Kuu suuremates ja valgusjõulisemates teleskoopides paista ebamugavalt hele. Lisaks Kuu heleduse vähendamisele suurendavad taolised filtrid ka Kuul nähtavate pinnavormide kontrasti.
Madala heledusega objektide vaatlemisel ja pildistamisel on üha suurenevaks probleemiks meie taevast heledaks muutev valgusreostus. Suuremates linnades võib see väiksema heledusega objektide (udukogud, kerasparved, galaktikad) vaatlemise teha praktiliselt võimatuks. Reostuse vastu aitavad vastavad filtrid, mis lasevad endast läbi vaid teatud lainepikkuseid, milles huvipakkuvad objektid enam kiirgavad. Valgusreostusfiltreid leidub erineva tööpõhimõtte ja väga erinevate hindadega, aga nendest saadav kasu võib olla märkimisväärne, eriti astrofotograafias. Küll aga tuleb arvestada, et lisaks valgusreostuse blokeerimisele langetavad need üldjuhul ka objektide (eriti igas lainepikkuses kiirgavate galaktikate) koguheledust. Üha laiemalt levivate LED-valgustite poolt tekitatud valgusreostuse vastu on neist paraku vähe abi.
Odavama akromaatteleskoobi kujutist saab parandada ka nn heleduse (inglise keeles luminance) filtriga, mis laseb läbi ainult inimsilmale hästi nähtavat valgust, vähendades sellega lainepikkuste skaala punases ja sinises otsas kehvemini töötava lihtsa läätsteleskoobi tekitatud lillakaid või roosakaid halosid tähtede või Kuu serva ümber.
Soojendused ja kastesirmid
Selgetel, tuulevaiksetel ja jahedatel õhtutel on teleskoobiga vaatlemisel üheks suurimaks mureks selle läätsedele ja peeglitele tekkiv kaste ja härmatis. Mõnikord võib selle moodustumine olla nii kiire, et vaatlemiseni ei jõuagi ning kaltsu või paberiga õrnade läätsede kuivatamine ja hõõrumine on väga halb mõte. Avatud peegelteleskoopide puhul ei ole see reeglina ka võimalik, õnneks on sellised teleskoobid kaste suhtes vähem tundlikud.
Kastega võitlemiseks on kaks peamist moodust. Kõige odavam ja lihtsam on kasutada kastesirmi, mis käib pikendusena teleskoobi otsa. Selliseid sirme võib nii osta kui ka ise teha (mitte-peegeldavast tumedast ja kergest materjalist, näiteks tumedast matka- või joogamatist). Selline sirm ei pruugi kaste moodustumist täielikult ära hoida, kuid aeglustab selle kogunemist.
Teine võimalus on kasutada elektrilisi soojenduspaelu, mis teleskoobi optiliste elementide lähedale asetatuna takistavad kaste kogunemist. Avatud peegelteleskoopide puhul on nendeks pisem sekundaarpeegel, okulaar ning halvimal juhul ka peapeegel ja okulaari sisemine külg. Läätsteleskoobi puhul piisab pealäätsest ja okulaarist. Optilise sihtija kasutamisel tuleb ka seda soojendada.
Kastet saab ajutiselt eemaldada ka tavalise fööni või soojapuhuriga läätsesid ja peegleid kuivatades. Seda tehes tuleks aga olla ettevaatlik, et läätsi või peegleid liiga kuumaks ei soojendata (temperatuurierinevus tekitab materjalis pingeid, halvimal juhul võib klaas praguneda) ning avatud peegelteleskoopide puhul muudab see teleskoobis nähtava pildi mõneks ajaks väga uduseks – kuni õhutemperatuur toru sees taas ühtlustub.
Akud
Mootoritega varustatud monteeringud vajavad voolu. Samuti vajavad seda soojendid. Kuna suurlinnades elavad inimesed peavad valgusreostusest eemale pääsemiseks sageli oma teleskoobiga kuhugi põlluserva või lagedamale platsile kolima, võib vooluvõrgu puudumisest saada suur probleem. Enamasti töötavad monteeringud 12-voldise pingega, mis tähendab, et vooluallikaks võib kasutada tavalist autoakut või saab voolu võtta auto sigaretisüütajast. Mugavuse mõttes kuluks aga ära midagi kergemat – näiteks pisemad mootorratta akud. Teleskoobipoodidest leiab spetsiaalseid akupankasid, millel on olemas kõik teleskoobikasutajale vajalikud väljundid (näiteks üks-kuni-mitu USB pesa).
Kollimaator
Peegelteleskoope (eriti Newtoni-tüüpi) peab tihti enne vaatlema asumist ja kindlasti enne pildistamist kollimeerima, ehk selle peegleid joondama. Eriti siis, kui teleskoopi sõidutatakse autoga. Kõige lihtsam viis selleks on nn kollimeerimiskork, mis kujutab endast pisikese augu ja peegeldava sisekattega korki, mis käib okulaari asemele. Sealt sisse vaadates ja peeglite reguleerimiskruve keerates tuleks peeglite kujutised võimalikult hästi ühele joonele saada. Kõige mugavam ja kiirem abivahend kollimeerimisel on laserkollimaator, mille laserkiire algus ja lõpp-punkt tuleks peegleid reguleerides kokku ajada. Õpetus selle saavutamiseks tuleb nende seadmetega tavaliselt kaasa ja pärast mõni kord praktikas läbi proovimist kulub selleks vaid paar minutit.
Halvematel juhtudel võivad peeglid omavahel nii paigast ära olla, et üksnes laserkollimaatorist nende paika timmimiseks ei piisa. Sellisel juhul on tarvis appi võtta kollimeerimiskork, Cheshire’i kollimaator või isegi kaameraid sisaldavad digitaalsed kollimaatorid. Kõige halvemal juhul tuleks teleskoobitoru saata spetsialistile või tehasesse.
NB: kui lihtsamate peegelteleskoopidega on kollimeerimine protseduuri korrates ning vajadusel internetist abi otsides üsna lihtsalt tehtav, siis läätsteleskoopide (eriti kallimate apokromaatiliste) puhul see ei kehti. Peenemate vaatlusriistade juures on läätsed ja nende omavaheline kaugus, nurk ja isegi nendevaheline keskkond (mõnel juhul õli) väga täpselt tehases kokku pandud ja kollimeeritud. Ehk siis kallist läätsteleskoopi maha kukutades võib ainsaks abinõuks olla tootjaga ühendust võtmine ning sellele järgnev kulukas remont.
NB: kui läätsteleskoobi läätsede vahele on sattunud niiskus või vesi, ei tohiks teleskoopi mingil juhul omal käel lahti võtta. Abi võib olla vaid kuivast ja soojast keskkonnast, niiskust imavatest padjakestest ja ajast. Vältimaks niiskuse sattumist läätsteleskoopide või okulaaride optilise liimiga kokku liimitud läätsede vahele, ei tohiks kastest või härmas teleskoobi optikat pärast vaatlemist kinni katta. Objektiivikatte asemel võib üle kastevarju panna puhta rätiku ning okulaarikohvri irvakile jätta. Oluline on meeles pidada, et kui õues maha jahtunud teleskoop tuppa tuua, kondenseerub sellele toaõhus olev niiskus – ka siis, kui teleskoop oli õues kuiv.
Kaamerad ja nende kinnitused
Läbi teleskoobi pildistamiseks on kaks peamist moodust. Esiteks saab heledate objektide (Kuu, Päike, planeedid) puhul lihtsalt nutitelefoniga okulaaris paistvat pilti jäädvustada. Planeetide puhul tuleb selleks enamasti veidi vaeva näha, sest telefonikaamerates kasutatavad automaatsed fookuse ja pildi heleduse seadistamise algoritmid ei saa tihti väikese heleda kujutisega tumedal taustal hakkama. Abi on kaamerarakendusest, mis võimaldab fookust, säri ja sensori tundlikkust (ISO) käsitsi seadistada. Saadaval on ka nutitelefonide hoidikuid, millega saab telefoni stabiilselt okulaari külge kinnitada.
Teine viis on jäädvustada teleskoobi kujutist peegel-, hübriid- või spetsiaalse astrokaameraga, mis kinnitatakse ilma kaameraobjektiivi ja okulaarita teleskoobi külge nii, et teleskoobi peafookuses tekkiv kujutis satub otse kaamera sensorile. Vastavate adapterite abil saab selle meetodi juures kasutada ka fookuskaugust suurendavaid või vähendavaid lisaläätsi, et kujutise suurust muuta. Peegel- ja hübriidkaamerate puhul läheb kinnitamiseks tarvis vastava kaamera objektiiviliidesega vaherõngast, mida nimetatakse T-rõngaks ja mille mõõdud on erinevatel kaameramarkidel ja -mudelitel erinevad. Sellised rõngad maksavad paarikümne euro ringis. Astrokaamerad sisaldavad enamasti komplektis vajalikku 1,25 või 2-tollist ühendusrõngast, millega see teleskoobi külge ühendada.
Astrofotograafia aeganõudvasse ja nüansirikkasse maailma me siin ei sukeldu, kuid selle eesmärgiga teleskoopi ostes tasub kõigepealt veenduda, kas sellega üldse saab peafookuses pilti teha. Osadel teleskoopidel ei võimalda seda toru ehitus või optiline skeem (fookuspunkt jääb teleskoobi sisse ning kaamerat sinna paigutada ei saa). Väiksematel ja odavamatel teleskoopidel võib ka okulaari kinnitus või fokuseerija raskema kaamera kandmiseks liiga nõrk olla.
| Peegel- või hübriidkaamera ühendamiseks teleskoobiga on vajalik kaamera mudeliga sobiv T-rõngas ja (enamasti) 2-tolline adapter. Foto: Üllar Kivila | Spetsiaalselt astrofotograafiaks mõeldud kaamerad. Foto: Taavi Niittee |
Tarkvara
Tähistaevast mitte midagi teadmata võib sellest huvitavate objektide üles leidmine päris keeruline olla. Eriti kui teleskoop on käsitsi juhitav ja/või vaadeldakse valgusreostatud taevast, millest ei leia objekte ka sihtijaga üles. Sellisel juhul on asendamatuks abimeheks erinevad planetaariumiprogrammid nii arvutile kui nutitelefonile, mille abil saab vaadata, millised objektid millal ja kus paistavad. Üheks parimaks selliseks on Windowsi, Linuxi ja macOSi jaoks vabavaraline ja nutiseadmetele tasuta lihtsama või tasuline täisversiooniga Stellarium. Sellest saab näivat taevast ja taevakehade asukohta vaadata igal ajahetkel ja kõikjalt Maalt. Programmis on väga palju lisavõimalusi, aga tavakasutajale on see tehtud piisavalt lihtsaks, et paaritunnise harjutamisega leiab sealt kõik vajaliku üles. Stellariumit võib uudistada päeval või pilvistel õhtutel niisama, et end taeva ja selle liikumistega kurssi viia.
Üheks võimaluseks taevas orienteerumiseks või ka vaatluse plaanimiseks on planisfäär – pööratav taevakaart, mille abil on lihtsasti näha, kus paistavad mingil kuupäeval ja kellaajal tähtkujud või heledamad tähed. Planisfäär võiks olla mõeldud vaatluskoha laiuskraadile, Eesti jaoks sobiva Tartu Tähetorni planisfääri leiab raamatupoodidest.
Alustavatele astrofotograafidele võib soovitada tutvust teha programmidega N.I.N.A, APT, Sharpcap, Firecapture, ASICap, PHD2, PIPP, Autostakkert, Registax, DeepSkyStacker, PixInsight, Adobe Photoshop, Gimp, …
Kui kallist teleskoopi osta?
Talutava kvaliteediga akromaatlise refraktori ja käsitsi juhitava mõistlikult stabiilse monteeringuga teleskoobikomplekti võib soetada poole tuhande euroga. Võrdlemisi võimeka Dobsoni-tüüpi teleskoobi leiab turult 600-1500 euro ringis ja enamaga. Ekvatoriaalse mootoritega monteeringu ja sellele vastava akromaatilise või Newtoni-tüüpi peegelteleskoobiga komplekt maksab kusagil 1500-2500 eurot. Sealt edasi hakkame kohtama juba kvaliteetsema optikaga peegelteleskoope (Cassegrain, Ritchey–Chrétien, Maksutov, Schmidt–Cassegrain), uhkemaid apokromaate ja võimekamaid monteeringuid, millest igaüks eraldi võib maksta paar tuhat eurot või enam ning mis on mõeldud juba tõsistele asjaarmastajatele. Mitukümmend või suisa mitusada tuhat eurot maksvaid teleskoope algajad ilmselt endale esimena ei osta. Mõnekümne kuni paarisaja euroseid komplekte soovitame pigem lastele. Samas ei tohiks esimene teleskoop olla nii kehv, et see noore astronoomiahuvilise entusiasmi tapab. Samuti ei tohiks see olla liiga keeruline, et tekkinud huvi lämmatada.
Nagu ennist öeldud, võiks esimene teleskoop olla selline, et see reaalset kasutust leiab ning kõikide eelkirjeldatud lisade peale tasuks mõelda alles siis, kui nendeks vajadus tekib. Alguses peaaegu iseenesest tekkivat mõtet tegeleda vaatlemise kõrvalt ka astrofotograafiaga peaks enne sellele rahaliselt ja ajaliselt pühendumist hoolikalt kaaluma.
Kust teleskoope osta?
Kodumaistest võib nimetada e-poode teleskoop.ee ja teleskoobid.ee (viimane on tegelikult Läti ettevõte). Üks Euroopa suurimaid teleskoopide ja nende lisavarustuse edasimüümisega tegelev internetikaubamaja on astroshop.eu. Väiksemaid teleskoobipoode leiab internetist arvukalt, kuid tuleks arvestada, et EL-välised pealtnäha soodsad ostud toovad tõenäoliselt endaga kaasa kulukad tollimaksud.
Teleskoopidel ja nende lisaseadmetel on ka arvestatav järelturg ning igati heas töökorras kasutatud teleskoobi võib mõõduka õnne korral leida näiteks astronoomiahuviliste internetifoorumite vahendusel. Inimeste põhjused teleskoobi müümiseks võivad olla väga erinevad ning väga sageli ei ole need üldse seotud teleskoobi kehva kvaliteediga.
Head otsustamist ja head vaatlemist!