Vana-Rooma kahenäolise jumala Januse järgi nimetatud kuuga algab meie planeedi tiir ümber Päikese. Seda muidugi vaid kalendri mõttes, sest Maa orbiidil ümber Päikese pole looduslikult määratud algus- ega lõpp-punkti. Rahvasuus on see tuntud ka kui näärikuu, südakuu, helmekuu, algukuu või talvistekuu.
Võrreldes pilviste sügiskuudega, esineb jaanuaris Eestis suurema tõenäosusega selget öötaevast. Kuigi talvine pööripäev on möödunud ning ööd muutuvad üha lühemaks, ei tasu veel karta pimeda aja vähesust; kuni kevadise võrdpäevsuseni on ööd päevadest pikemad.
Varaõhtusest lõunataevast leiame lisaks idast läände ulatuvale Linnuteele veel sügisöid meenutavad Pegasuse, Andromeeda, Perseuse, Kalade, Jäära ja Vaala tähtkujud. Hilisõhtuks on need asendunud mitmeid heledaid ja tuntud tähti sisaldavate Veomehe, Sõnni, Orioni, Suure ja Väikse Peni ning Kaksikute tähtkujudega. Neist kõige madalamal paiknevas Suures Penis särab ja tüüpiliselt ka vilgub öise taeva kõige heledam täht – Siirius, mida rahvasuus kutsutakse Orjatäheks.
Öö edenedes näeme ida poolt tõusmas kevadet kuulutavaid Lõvi, Vähi, Jahipenide, Bereniike Juuste ja Neitsi tähtkujusid. Nendest leiame ohtralt kaugeid galaktikaid ja Linnutee orbiidil tiirlevaid kerasparvi. Selleks ajaks, kui Päike oma kumaga juba idataevast valgustab, on needki lõunataevasse liikunud. Kui kogu öö ehast koiduni otse pea kohale vaadata, siis sealt käivad Põhjanaela ümber keerleva karusellina läbi Kefeus, W-kujuline Kassiopeia, Kaelkirjak, Ilves ning viimaks Suur Vanker.
Vöö ja mõõgaga sõdalane
Orion ehk Eesti rahvapärimuses Koot ja Reha on astronoomilises mõttes liiga rikkalik piirkond, et sellel mitte pikemalt peatuda. Tänu oma asukohale taevaekvaatoril on see heledatest tähtedest koosnev kujund osaliselt või täielikult vaadeldav kogu planeedil ning eri rahvad on sellele andnud palju erinevaid nimesid. Eestis ületab tema tuntust ilmselt vaid Suur Vanker.
Kreeka mütoloogias oli Orion vägev sõdalane ja jahimees, kelle Zeus pärast saatuslikku skorpionipistet taevasse tõstis, kus ta nüüd ühes käes oma jahinuia keerutab ning teises kilpi hoiab. Kuigi taevatähtedest on elusat pilti raske silme ette manada, võib tähtkuju kirjeldada järgmiselt: punane Betelgeuse ja sellest paremal asuv Bellatrix kujutavad Orioni õlgu, sinine Riigel ja sellest vasakul paiknev Saiph on tema jalad. Nende nelja tähe keskel asub kolmest reas asuvast tähest koosnev Orioni vöö, millelt ripub omakorda kolmest tähest väljajoonistuv Orioni mõõk.
Kõik eelnimetatud tähed on meie Päikesega võrreldes tõelised hiiud. Näiteks sinine ülihiid Riigel paistab meile umbes sama heledana kui Prooküon, mis on üks Päikesele lähimaid tähti. Riigel asub aga 70–80 korda kaugemal, umbes 800–1000 valgusaastat, ning selle heledus on mitusada tuhat korda Päikesest suurem. Sarnane lugu on punase Betelgeusega, mis on oma elupäevade lõppu jõudnud ning paisunud nii suureks, et Päikesesüsteemis asudes ulatuks selle pind Jupiteri orbiidini. Betelgeuse peaks astronoomilises mõttes lähiajal supernoovana plahvatama – kui see juhtub, võib see mõnda aega paista taevas sama heledana kui täiskuu.
Orioni vöö kolm tähte, Alnitak, Alnilam ja Mintaka, on samuti hiidtähed, mis asuvad meist 1200–2000 valgusaasta kaugusel. Kõige parempoolsem täht, Mintaka, on hea taevas orienteerumise abivahend, sest asub üsna täpselt taevaekvaatoril. Vöö vasakpoolse tähe, Alnitaki, vahetust lähedusest leiab Hobusepea udukogu (Barnard 33), mille hüüdnimi tuleb ühest sealse tumeda pilve siluetist. Selle kõrval paistab Leegi udu (NGC 2024), mis helendab oma sisemuses hiljuti tekkinud noorte ja kuumade tähtede ioniseeriva kiirguse tõttu. Neid udusid paraku palja silmaga ega ka enamike teleskoopidega visuaalselt vaadeldes ei näe.
Kuigi silmaga vaadeldes paistab Orioni mõõk koosnevat kolmest üksteise lähedal asuvast tähest, on keskmine neist tegelikult kuulsa Orioni suure udukogu ehk Messier 42 hele tuum, mille moodustab väga noorte ja kuumade tähtede kogum – Trapetsi täheparv. Oma läheduse ja suuruse tõttu on Orioni udu üks hobiastronoomide meelisobjekte, kuna selle nägemiseks piisab isegi binoklist. Orioni tähtkujust leiab veel teisigi udukogusid. Näiteks Orioni udu kohal paistab Jooksva mehe udukogu, „mõõga“ all asub NGC 1999 ehk Sinise silma udukogu, tähtkuju läänepoolsest servast leiab NGC 1788 udukogu ning Hobusepeast Betelgeuse poole liikudes värvilise Messier 78. Orioni „nuia“ kõrval asub NGC 2174, mida kutsutakse ka Ahvipea udukoguks ning Riigeli kõrval paikneb madala heledusega peegeldusudu IC 2118, mis kannab Nõiapea udukogu nime.
Kokkuvõttes asuvad kõik need objektid hiiglaslikus Orioni molekulaarpilve kompleksis, mis on meile üks lähimaid ja suurimaid tähetekke piirkondi. Ülipikkade säriaegadega fotodel tuleb nähtavale läbi kogu Orioni tähtkuju kaarduv suur punakas rõngas, mida nimetatakse Barnardi silmuseks. Arvatakse, et see võib olla ammuse supernoova hajuv serv, mille Trapetsi täheparve kuumad hiidtähed isegi sadade valgusaastate kauguselt helendama panevad.
Langevad tähed
Jaanuari meteoorivooludest väärivad kindlasti märkimist kvadrantiidid, mille ideaalsetele vaatlustingimustele vastav tunniarv võib olla kuni 200. Tavaliselt tipneb see meteoorivool vaid paaritunnise maksimumiga 3.–5. kuupäeva vahel. Kvadrantiidide radiant asub Karjase ja Lohe tähtkujude piiril, kus meteoorivoolu avastamise ajal asus nüüdseks taevakaartidelt kadunud Kvadrandi tähtkuju.
Aeg kurvis kihutada
Jaanuari alguses (olenevalt aastast 3. või 4. kuupäeval) jõuab Maa orbiidil periheeli ehk punkti, kus selle kaugus Päikesest on aasta väikseim. Kuigi täpne kaugus varieerub aastast aastasse, asub Maa periheelis Päikesele ümmarguselt 5 miljonit kilomeetri lähemal kui pool aastat hiljem afeelis. Maisete mõõdupuude järgi võib 5 miljonit kilomeetrit tunduda tohutu vahemaana (12-kordne Maa ja Kuu vahekaugus), aga suhteliselt on muutus üsna väike – meie planeedi teekond ümber Päikese on praktiliselt ümmargune, asudes põhjapoolkera talvel Päikesest umbes 147 miljoni kilomeetri kaugusel ning suvel 152 miljoni kilomeetri kaugusel.
Saksa astronoomi Johannes Kepleri planeetide liikumist kirjeldavate seaduste kohaselt peab Maa Päikesele lähemal asudes liikuma kiiremini kui kaugemal. Tõepoolest, Maa orbitaalkiirus jaanuari alguses on umbes 30 kilomeetrit sekundis ehk ligi 1 kilomeeter sekundis kiirem kui juulis. See tähendab, et põhjapoolkera talv on keskmiselt viis päeva lühem kui suvi, kuigi see ei pruugi paljudele nii tunduda.
Päikesele lähemal asudes paistab see meie taevas ka umbes kolm protsenti suuremana kui juulis. Kui teha jaanuaris ja juulis päikesekettast sama kaamera, objektiivi ja suurendusega foto, siis saab selles igaüks ise veenduda.
Olulisi sündmusi astronoomia ajaloos
| Julius Caesari käskkirjaga hakkab Rooma Vabariigis kehtima Juuliuse kalender, mille esimene kuu on jaanuar. See kalender levis hiljem üle kogu kristliku maailma ning on hilisema Gregoriuse kalendri eelkäija. | |
| 1. jaan 1801 | Itaalia astronoom Giuseppe Piazzi avastab Cerese, mis nimetatakse esialgu uueks Päikesesüsteemi planeediks, hiljem asteroidiks ning tänaseks on see liigitatud kääbusplaneediks. |
| 31. jaan 1783 | William Herschel vaatleb esmakordselt valget kääbust (40 Eridani B), kuid omaaegse tehnikaga ei ole tal võimalik selle olemuse kohta midagi enamat teada saada. |